Elas kord üks Jänku, kes oli omale tema iseloomu ja
südamekujulise nina järgi saanud nimeks Südameke. Südameke oli väikesele
tüdrukule Eliisele armsaks kaisuloomaks. Alati, kui laps millegi uue ees hirmu
tundis, oli just tema see, kes tüdrukule õrnalt julgustavaid sõnu kõrva
sosistas.
Kuid igal õhtul, kui oli aeg pärast unejutu kuulamist
uinuda, oli tüdruku hirm üksinda pimedas toakeses magamise ees nii suur, et
polnud abi ka Jänkukese kaissu võtmisest ega ka mitte toetavatest sõnadest.
Hommikul, õige vara, ilmusid esmalt aknale, siis juba
vaibale rõõmsameelsed päikesekiired, kes tantsiskledes seelikutel helkida
lasid. Südameke uuris neilt, ehk oskavad nemad talle öelda, kuidas ta oma
armastatud sõpra aidata saaks.
Kõige vanem päikese tütardest, kelle kauneid juukseid
kattis kuldne pärg, teadis rääkida, et kui minna enne koidupuna lähedal olevale
ristikheina-aasale ja paluda kuud ja tähti, et need puistaksid sooje
kristallpärleid tema peale, mis helisevad kui hõbekellukesed ning säravad kui
teemantidest tähelühtrid, küll siis Jänkuke särab pimedatel tundidel sama
helkivalt kui kuu ja tähed taevas.
Jänkuke järgis tarku õpetussõnu ning kõikide
järgnevate õhtute saabumisel ei pidanud väikene Eliise enam kunagi kartma
ööpimedust, sest Südamekese sõprusest tulenev soojus ja mahe valgus paitab igal
ööl tema sõbra laupa ja põski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar